Haapsalu raudtee taastamine on oluline regionaalpoliitiline küsimus, mis puudutab tuhandeid inimesi Läänemaal. Keskerakond on alati seisnud selle eest, et elu väljaspool suurlinnu ei hääbuks, vaid areneks ja pakuks inimestele võrdseid võimalusi. Raudteeühendus pealinnaga oleks Läänemaale selge arengutõuge, see toetaks kohalikku turismi, looks uusi töövõimalusi ning tugevdaks kogukondlikku sidusust.
Kuid tänane olukord, kus Haapsalu raudtee planeering on aastaid maaomanike vara lukustanud, on sotsiaalselt ebaõiglane. Üheksakümmend kinnistu omanikku ei saa oma varaga vabalt toimetada, sest riik pole otsustanud, kas raudteed tuleb või mitte. Selline määramatus ei ole vastuvõetav. Inimeste õigusi ja elukorraldust ei tohi ohvriks tuua ebamäärastele tulevikuplaanidele.
Mina leian, et riik peab tegutsema kahesuunaliselt. Kui raudteel on realistlik valmimisaeg ja rahastusplaan, tuleb maaomanikele kohe pakkuda õiglast kompensatsiooni. Kui aga projekt jääb tahaplaanile, tuleb planeering tühistada ja inimestele taastada oma vara kasutusvabadus.
Regionaalne areng tähendab enamat kui ainult suuri sõnu. See tähendab ka vastutust nende ees, kelle elu riiklikud plaanid mõjutavad. Me ei saa lubada, et ilusad ideed muutuvad takistuseks neile, kes soovivad maal elada, toimetada ja investeerida.
Haapsalu raudtee on võimalik, aga ainult siis, kui selle elluviimine ei toimu kogukondade ja inimeste arvelt, vaid koos nendega.
